... ja nii see Caled seal pool päeva vahib, kõrvad tikksirgelt püsti kui antennid... 

Eile ei jõudnudki kirjutada, Kevini kord oli õhtusööki teha ja saime nii hilja sööma.

Igal juhul oli eile Kevinil vaba päev siiski, kuigi ta mõtles, et küsib mõne muu vaba päeva, kuna mul oleks üksi väga, väga raskeks läinud. Õnneks ütles Christiane, et ülejäänud heina võib esmaspäeval ka üles transportida, nii et polnud viga.

Mu jaoks möödus eilne päev siiski päris töökalt - maneeži liivast sorteerisin heina välja mingi pool tundi (muidugi ei olnud seda üle terve maneeži, aga tallikäigu juures jms), muidugi hobuste trenažööritamine ja Valesco kordetamine, ämblikuvõrkude eemaldamine (mingi päris raske redeli suutsin isegi talli vedada, aga üles panna ikka ei jõudnud, nii et jäi see paari meetri kõrguselt võrkude likvideerimine ära... õnneks!), tavapärased tööd ja asfalti pühkimine liivast jne. Väljas säras päike ja liiga soe oli kohati... Aga mõnus!

Õhtul jõudsid Eva, Christiane ja Michael tagasi. Täpselt tulemusi ei mäleta, aga Michael sai 140cm Davidsoniga teise koha. Kusjuures, võistlema läksid nad ka kahe uue hobusega - täku ja kõrvi ruunaga. Christianel oli täkuga olnud puhas sõit, aga vist mitte piisavalt kiire, nagu aru sain. Üldiselt olid nad ise rahul. Laupäeval tulevad meil siin esimesed võistlused ja samuti aprilli jooksul igal kolmapäeval ja laupäeval.

Täna oli Eval vaba päev, meil oli Keviniga tööd piisavalt, aga seitsmeks olime isegi valmis. Suur osa oli ka sellel, et Christiane sõitis alles õhtul, kui me juba bokse tegime, aga pani ise kõik omale valmis jne. Michael'i jaoks panin valmis: 1. Davidson; 2. Cessna; 3. Zeppelin; 4. Donatella ja pärast kordetasin Winnie't ja Quanta't. ... Mitte just eriti keerukas päev, arvestades, et kiirematel päevadel saab hobuseid valmis panna sinna kümne ringi...

Heinaga läks täna kiiresti, kuna ainult kolm alusetäit oli veel alla jäänud! Üles, katuse alla jõudes oli uskumatu vaadata neid kenasti vastu seinu ritta seatud heinapakke - neid tundus kuidagi eriti palju olema...

Homme lendab Kazak minema. Ühest küljest kahju, aga samas ei osanud (oska) see mees absoluutselt ikka hobustega ringi käia... St, ta ei pidanudki (ta oli remondimees jms), aga ta sadas igale poole mõtlematult sisse, kolistas, kui hobune ehmatas, siis käratas midagi jne. Christiane ütles tema kohta, et ta ei oska mõelda nagu hobune.

Aga Evaga on väga, väga lõbus olnud! Ma ütlen, ma pole juba ammu selliste inimestega tutvunud, et ma lihtsalt võin end pooleks naerda... Igapäevaselt! Täiesti suvaliste asjade üle kaasaarvatud... Mingi osa muidugi on ka selles, et meil on kõigil erinev emakeel... Nagu näiteks ühel õhtul, kui sõime koos õhtust. Eva räägib midagi, ma: "mhmh, mhmh..", järsku, "what?" ...naer. (Arvasin, et saan aru ja siis taipasin, et ikka ei saa vist...)

Keviniga on täpselt samamoodi... Kõik algas sadularuumis, kui ta "nahasupist" (leather soup) rääkis - sellest ajast saati oleme juba täitsa omad ja vähemalt korra päevas (isegi siis, kui ühel vaba päev on) ikka naerame, kõhud kõveras. Eile õhtusööki süües vaatasin, et Kevin kuidagi liiga vaikne... Ütles, et ta ei taha enam naerda (et see nii totter, et mõtle, kui ta kellegi teise juuresolekul hakkaks suvalisel hetkel naerma...jne)... Okei... vaikus, sõime... Järsku purskab naerma ja mina samamoodi ja mõlemad kahvlid taldrikule viskama ja laua äärest püsti tõusma, paar meetrit eemale minema ja selja ära keerama... end mõnda aega koguma.

Selline elu siin nimelt.

Homme on mul vaba päev! Ma olin juba täiesti kindel, et ei ole, sest tavaliselt ütleb Christiane seda varem... Mõtlesin, et neljapäeval on kindlasti vaba päev hoopis... Aga õhtuse söötmise ajal ta küsis, kas ma tahaksin homme vaba päeva võtta ja ma tahtsin, iseenesestmõistetavalt!

Oma esimese palga eest tahaks natuke oma ratsavarustuse kollektsiooni täiendada... Mul on kõrini nendest tobedatest kummikutest, millega sõita on kange ja ebamugav... Ja ratsapükstest, millel pole nahkasid, mis on alt liiga lühikesed ja vajuvad alla jne. Kaska on ka vana ja nokk kõver... Ainult kinnaste üle saan uhke olla. Ahjaa, Christiane pakkus mulle üht vanemat sorti Pikeuri kaskat, aga pean veel vaatama, see vist ikka natukene väike... Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et ma pean ühe riietekoti läbi vaatama, kust võin omale midagi juurde saada (need riided viib ta kirikusse muidu).

Selline mõte ka veel kogu loo lõpetamiseks (mitte kogu loo, lihtsalt tänase, tegelikult)... Mul on alati selg olnud veidi kõver, kerge küürakas olen olnud jne. Kuigi hakkasin aktiivselt ratsutama hilja (11-aastaselt), paranes mu rüht märgatavalt - arstid ka koogutasid, et ratsutagu ma aga edasi... Nüüd on need ajad, kus ma regulaarselt ja aktiivselt treenisin (ehk... kolm kuni seitse päeva nädalas), möödas - juba 3 ja pool aastat! See annab tunda... Mitte ainult ratsutades, vaid ka muidu on mu selg jälle kõveram, õlad longus.. Ja ratsutades, oi, millist vaeva ma pean nägema, et õlad taha pressida, keha sirgeks sirutada... Selle tulemuseks on pinges keha ja valutavad õlad - ka pärast trenni. Loo moraal vist on see, et ma peaksin igapäevaselt ka üritama sirgemalt istuda-astuda. Aga kui seda peaks lugema keegi, kellel on taoline kogemus ja kes teab häid harjutusi seljale (nii ala- kui ülaseljale - mul terve selg selline imelik), jagagu! (Aitäh!)

Olgu, enam küll ei jõua....