Laupäeval olid võistlused. Äratus oli kell 6 hommikul (vahepeal oli lausa plaan juba kell 6 tallis olla, aga õnneks lükati esimene koolisõidu start pool tundi edasi), kuni hommikusöögini tegelesime tavaliste toimetustega, siis hakkasime juba Michael'ile hobuseid valmis panema, kuna ta sõitis osadega enne. Pidin talle Zeppelini ette jalutama väljas, kus koolisõitjaid soendasid (nende võistlus toimus maneežis) ja kõik hobused olid kas lihtsalt üle paindes või mõni täiesti rollkur... Sõitude ajal, nii palju kui ma sain piiluda tallist maneeži vaatavast aknast, olid hobuste pead muidugi enam-vähem vertikaalis, aga pani mõtlema...

Koguaeg oli kiire-kiire ja kuna see oli mu jaoks esimene võistlus ning keegi enne polnud midagi seletanud, oli Eva väga, väga vajalik!

Võistlused olid meie oma tallis ja mitte keegi meist (groom'idest) ei teadnud, kes võitis, ei näinud praktiliselt ühtegi sõitu jne. Ma nägin ainult poolt Kevini sõidust, aga siis ka tabasin Michael'i kullipilgu ja jooksin juba tagasi talli...

Lõpetasime 9 paiku õhtul. Kolmapäeval - oh, see on ju juba homme! ...tuleb samasugune päev, aga mingil määral peaks iga võistlus ikka kergemaks minema... Oot, oot, valetan, see on siiski ülehomme. Homme on teisipäev ja siis saabuvad siia mingi argentiinlasest koolisõitja oma kuue hobusega ja kaks (?) koolisõitjat veel paari hobusega. Jäävad siia arvatavasti laupäevani, ehk saab huvitav nädal olema.

Eile oli Kevinil vaba päev. Sain sõita ka - Agnelli'ga, kes on vist hannover (igal juhul üks neist paljudest saksa tõugudest, kes näevad väga sarnased välja), vanus võib olla 8-10a äkki? Tema on üks mitte meie oma hobustest siin, vaid mingi sõitja oma, kes ise on Itaalias. Need hobused on siin umbes ühe kuu.

Igal juhul oli see ratsutamine mu jaoks kohutavalt raske... Teoorias on palju asju juba selged ja ei peaks raske olema saada hobune mõnusasti kahe ratsme ja kahe sääre vahele, aga ei... Keha on ikka tükk maad kaugemal mõistusest - mitte miski pole sama mis siis, kui veel praktiliselt igapäevaselt sai 1-4 hobust sõidetud... Ja oi, kui lootusetu tunne see on! Hakkasin seal seljas ka peaaegu nutma ja Michael küsis, mis viga - ütlesin siis, ja ta ütles, et siis peabki veel rohkem sõitma ja veel rohkem harjutama... "Eliise, trot, now!" ... ja natukese aja pärast jälle.

Lisaks sellele olin ma enne siia tulekut elus max 10x (arvatavasti mitte nii paljugi) libisevaga sõitnud, siin aga on enamus kordi just nii olnud ning no ma ei oska sellega sõita! Ma ei tunneta kontakti, nii raske on keskenduda sõitmisele jne. Agnelli oli ka päris kõva suuga, aga kui ühest jalast olin juba galoppi teinud, läks traav ka paremaks... Ei tea, kus loogika oli.

Igal juhul ma ei ole suutnud otsustada, kas ma tahangi ratsutada või ei. Mu ideaal on olla treener, muidugi, aga ratsutamine-ratsastamine-võistlemine on ka üks omamoodi vaimustav maailm... Aga see tähendaks pidevat treeningut, mis tähendaks raha ja aega - kui mul on töö, siis raha on, aga aega mitte nii väga; kui pole tööd, siis on aega küllaga, aga raha mitte nii väga... Eestis on see veel raskem... Eriti, kui ma tahaks isegi ülikooli minna - võib-olla juba sel sügisel... Ohkama paneb.

Ahjaa, mul on vaba päev täna.