Today has been quite a day - täna on olnud üsnagi päev. Alustuseks olgu öeldud nii palju, et viimased kaks nädalat pole ma ratsutanud, sest mul on olnud esseede-eksamite aeg. Üleeile, tallist kodu poole sõites, oli keset... 

Selliste sõnadega alustasin sissekannet laupäeval. Kahjuks pidime siis kiirelt sammud seadma sõbra poole, et Katan'i (maailma parimat lauamängu, kõigile strateegiahuvilistele meeldib see kindlasti - soovitan väga soojalt!) mängida ja ka mu sünnipäeva vastu võtta (kuigi see polnud otseselt plaanis). Kahjuks ma enam ei mäleta, millest ma täpselt kirjutada tahtsin, aga viimase lause suudan vähemalt lõpetada: "Üleeile, tallist kodu poole sõites, oli keset..." - vaatepilti järsku palju udu, valgeid täppe jne. Mingi tore lumesadu hakkas pihta nimelt. See ei kestnud õnneks kaua, koju jõudsin kenasti. Järgmisel hommikul köögi aknast välja vaadates avanes mulle (nagu ka arvatavasti enamikule eestlastest) aga hoopis ekstreemsem vaatepilt: maas oli selline lumi nagu tavaliselt detsembris. Praeguseks on sellest suures osas alles ainult heitgaasidest mustunud ollus teede ääres või puhas jää, aga suverehvidega sõita ei julge ma sellegipoolest. Mul on 15 aastat vana auto, millega ei tunne ma end alati normaalseteski oludes kuigi kindlalt...

Igatahes - kuna reedel sadas lumi maha, tähendas see seda, et laupäevaks pidin juba bussiajad valmis vaatama. Sellega sain kenasti hakkama, aga muidugi unustasin laupäeva hommikul oma rahakoti koju. Õnneks oli bussijuht mõistev ja lasi mul tasuta sõita. Talli kõndides avanes mulle nii ilus vaatepilt, et kirusin end terve tee kaamera koju jätmise pärast... Eriti ma rohkem ei mäleta sellest päevast, aga häguselt mäletan seda, et hobused käitusid kuidagi imelikult, olid kuidagi eriti energilised, kui neid välja viisin. Peaaegu oleks jää peal pikali kukkunud (mina siis).

Selle bussiga käimise kohta ütleks, et ma olen võib-olla tõesti liiga mugavaks läinud, aga ma ei saa midagi sinna parata, et see mu jaoks nii pagana tüütu on... Õnneks pole nendes bussides ülerahvastatuse või ülelõhnastatuse muret, nagu 90%-liselt Tallinna ühistranspordis. Aega kulub küll poole rohkem kui autoga käies ning mulle see külm ja jää ei istu, aga mõtlen sellele kui ajutisele treeningule vms. Bussipeatusest talli on u 1,5km ja selle vahemaa tavaliselt jooksen (mitte puhtast sportlikust lõbust, peab tunnistama... pigem selleks, et kiiremini kohale jõuda). Ahjaa, tuleb ka ära mainida, et suurt rahalist kokkuhoidu bussiga käimine samuti ei tähenda - edasi-tagasi saab bussiga 3 euroga, autoga - olenevalt ummikutest ja sõidustiilist, keskmiselt 4 euroga.

Pühapäeval oli mul sünnipäev, mida tähistasin tagasihoidlikult elukaaslase ning tema õega Katan'i mängides, võileivatorti ja sügisetorti (Pagaripoiste oma, martsipanitort... mmm) süües. Ostsin omale sünnipäevaks uue telefoni ka, ratsasaapaid pole veel leidnud, aga arvatavasti tellin need mingil hetkel ikkagi ebay'st...

Neljapäevaks üks essee, reedel viimane eksam (praeguseks) ja siis on järgmine tähtaeg (kui ma ühtegi muud tähtaega ära pole unustanud) alles 20. novembril, kui pean olema valmis saanud ühe sotsioloogilist kirjandust hõlmava referaadiga ning seda oma kaaskursuslastele ette kandma. Niipea, kui mul on vaba päev (võib-olla järgmisel nädalal, pöidlad pihus), sõidan maale, et tuua talverehvid linna (või kohe lasta alla panna?), vanaema külastada ning ka emaga saab ehk veidi juttu puhuda.

See ongi lühikokkuvõte mu viimastest nädalatest, mida kindlasti kõik lugejad äärmise huviga lugesid. :-)