28.6.12

Lugesin praktiliselt otsast lõpuni oma selle blogi postitused läbi - ainult 2011. aasta jätsin suuremas osas vahele, kuna ma olin lihtsalt liiga palju kirjutanud ja mul polnud erilist huvi nö taaselada neid emotsioone (alguses olin õnnelik, siis hakkas asi hapuks minema, siis oli juba kerge paanika jne). Paljud postitused tunduvad mulle endalegi nii naiivsed ja sisutühjad, aga ära ei hakka ka kustutama, sest... las ta olla. See oli minevik, siis ma mõtlesin nii ja sel pole praegu enam suurt tähtsustki. (Kindlasti arvan sama aastate pärast ka selle postituse jne kohta, aga olgu.)

Tahtsin lihtsalt öelda, et olen elus. Tegutsen ja teenin raha nagu ikka. Hobustega pole endiselt kokkupuudet juba mõnda aega, st viimati olin siis veel Saksamaal (ehk eelmise aasta suve keskel). Uskumatu oli lugeda, et nüüdseks juba neli aastat tagasi rääkisin ma sama juttu mida praegugi - et pole hobustega tegelenud ja kindlasti ühel päeval tahaks jne. Uskumatu on tõdeda, et miski sunnib mind ikka ja jälle uuesti proovima... Ideid on mul viimaste aastate jooksul palju olnud, teostusi veidi vähem. JKHK-st lahkusin, kuna eelistasin raha teenimist. Saksamaalt lahkusin, kuna eelistasin normaalsemaid töötingimusi. Inglismaal lahkusin esimesest hooldusfirmast, kuna palk ja töötingimused - jälle - ei olnud tasakaalus. Ma ei teagi, kas asi on minus - võib-olla olen liiga perfektsionistlik? Samas ei ole ma kunagi õigeks pidanud seda, et inimene hävitab oma hinge tammudes ühe koha peal paigas... Igasugune muutus, isegi, kui tuleb välja, et see polegi positiivsuse poole, on ju kokkuvõttes hea. Kõik mu kogemused on teinud must sellise inimese, kes ma täna olen... Muidugi pole ma täna just see inimene, kes ma ehk ühel päeval olla tahaks, aga mingi algus on ju tehtud?

Elan alates selle kuu algusest Tallinnas, töötan endiselt hooldustöö alal, lisaks ka koristamine, laste hoidmine jms. Hobuste peale mõtlen - nagu alati. Ideid on ka, aga nende teostamisega on nii, et... vaatame, kuidas läheb. Praegu on esiplaanil raha teenimine, et me siia korterisse ikka elama saaks ka jääda. Samamoodi pole mul õrna aimugi, kuidas ma sügisel, kui ülikooli saan (esimene valik TLÜ sotsioloogia, teine valik TLÜ sotsiaaltöö ja kolmas Pedagoogiline Seminar sotsiaaltöö), piisavalt raha teenin... Ja kuidas veel neid neljakabjalisi siia mahutada? Aga nagu Nietzsche on kunagi öelnud, "He who has a why, can endure any how." (Ehk mu why saab nii tugevad jalad alla ja indu midagi ära teha, enne, kui päris ära unustan, mismoodi hobune lõhnab, näiteks.)

Quanta - minu lemmik "tüüpi" hobune... Kõigepealt oli Opaal Heimtalist - väiksemat kasvu raudjas trakeeni tõugu ruun, kes oli nii tundlik ja natuke tujukas ja.. teistmoodi, aga me sobisime nii hästi. Little Boy - täpselt sama. Via Pepsi - sama, ainult, et ta on mära. Ja Saksamaal Quanta... Kõik nad on mul nii eredalt meeles... Ja mitte just kindlad trennid või olukorrad või midagi nende välimikust, aga just see, mis tunne oli nendega sõita. Kui meeldiv ja õige see oli. Toredad hobused.

No comments: