Kaks nädalat tagasi (uskumatu..) jõudsin pärast 4-päevast roadtrip'i kesk-Eestisse. Juba üle piiri sõites oli nii mõnus kodune tunne sees - naeratus oli näol vaid pärast paari eestikeelset silti... Tundub, justkui oleks aeg UK'sse naastes eriti kiirelt läinud ning nüüd täpselt sama auruga edasi. Rändamist on Eestiski palju olnud, sõbrad üle ilma laiali ja nii see aeg kaob. Muu elu kõrvalt õpin ka kolmeks riigieksamiks, et ülikooli tasuta õppekoht saada... Tegelikult järgmisest-ülejärgmisest nädalast on pigem nii, et õppimise kõrvalt ei jää muu elu jaoks aega, praegu veel jätan veidi ruumi mängimiseks-puhkamiseks ka.
Hobuseid olen jälle vaid kaugelt näinud ning juba ammu otsustasin, et ratsutajat minust ei saa ja kui kunagi saab veel hobuse selga, on tore, aga kui mitte, siis pole ka nii hullu. Olen aru saanud, et see nõuab praktiliselt 100%-list pühendumist, või vähemalt ma ei kujuta ette, et ma saaks hakkama nt 50%-lisega (nt et käin kord-kaks nädalas kuskil suvalises trennis)... Pigem olen rahul selle valikuga, mille praegu enda jaoks olen teinud. Olen vahepeal ostnud juurde kalleid inglisekeelseid raamatuid (Kottas, Heuschmann...), mis seisavad uhkelt raamaturiiulis Oliveira, Podhajsky, Licarti jm kõrval - loodetavasti ühel päeval saab taaskohtuda.
Eriti aktiivselt ei kutsu tegelema ka see jube silmakirjalikkus jne, mis endiselt lokkab me hobumaailmas. Alati leidub neid, kellel on midagi (halba) öelda, aga kui saan valida, jään pigem üldse tahaplaanile. Hea, rahulik.
Treenida oleks ühel päeval muidugi tore... Aga kes tahaks omale (või oma lapsele) treenerit, kellel pole mingeid tulemusi, kes isegi pole aastaid hobuse seljas käinud jne? Ei tea. Hakkan suhtumistreeneriks!
No comments:
Post a Comment