Üleeile Eestimaa pinnale jõudes tahtsin hirmsasti esimese asjana minna lumistele väljadele kappama... Aga lund ei olnudki nii palju, kui ma lootsin. Sellegipoolest võtsin ühendust ühe väga toreda inimesega, kelle hobuste/ponidega tegelemas käinud olen.
Eile, umbes poole 11 paiku ennelõunal saigi tema juurde mindud. Rääkisime, puhastasime hobused, poseerisime piltnikule ning asusime teele. Sõitsin hobusega, kellega varemgi sõitnud olen ja ta on mulle alati meeldinud. Seekord ei olnud temaga aga päris pikalt sõidetud ja enne maastikule asumist ei puudunud ka väike energia ülejäägi vabastamine ... Aga polnud viga. Jalutuskäik iseenesest oli väga mõnus - ilm oli külm, aga hobuse seljas on võimatu mõelda sellele, kui külm on. Vahepeal ka natuke traavi, vahepeal galopis künkast üles ning vahepeal hobuse vastu võetud otsus kiirendada (just siis, kui ma võtsin jalad jalustest välja, et lihtsalt mõnusat rahulikku galoppi nautida), mis lõppes minu prääksatusega ja selga jäin, aga ma võisin seal päris naljakas välja näha küll.
Sellised seiklused teevad elu naljakamaks.
No comments:
Post a Comment