Pidime võistlustele minema, aga kuna Christiane selg tegi talle niivõrd valu, et hüpata ei kannata ning ilm pidi vilets olema seal niikuinii, otsustas Michael, et me ei lähe üldse. Ka homme mitte, kuna selleks, et ta homme saaks võistelda, oleks ta täna pidanud ka sõitma.

Päev oli tegus, aga mõnus... Michael küsis, kas tahaksin kellegagi sõita ja ütlesin, et tahaks Elli Jo'd proovida. See on üks mära, kelle omanik tahab, et Michael temaga sõidaks ja võistleks ning keda ta ka müüa tahab (pooleteise miljoni Eesti krooni eest...), aga Michael ja Christiane tema ostmisest huvitatud ei ole. Elli on soojendusel alati pöörane ja isegi kodus sõites peab teda enne 10min kordetama. Samas temaga tegeledes on ta alati rahulik ja mõnus ja miskipärast mulle ta on meeldinud, nii et tahtsin temaga sõita.

Kordetada teda ette ei jõudnudki, jalutasin temaga maneežis niikaua, kuni Elza Stormy Weather'iga (totaka nimega 5-aastane hall mära, kes nüüd siia jääb, kuna on potentsiaalne hea hüppaja jne) sama rida hüppas (mida eilses postituses kirjeldasin). Trikke Elli ei teinud, v.a. natuke siis, kui Stormy tõrkus ja Elza ta seljast kukkus.

Hüppasime seda rida ka. Viimase okseri asemel oli lattaed, mis lõpuks oli veidi üle meetri kõrge, aga selle 130cm parkuure sõitva mära jaoks polnud see ilmselgelt mitte mingi probleem... Isegi mitte see, et ta minusugust kökatsit vedama peab...

Aga oi, kui mõnus oli. Eriti see, et sain esimest korda Michaelilt korralikku hüppetrenni (muidu on alati Christiane õpetanud, või vähemalt suuremas osas).

Tundub, et see tasakaal on mul paranenud.. Ideaalne pole veel muidugi miski, aga jäin siiski rahule. Viimane hüpe oli eriti hea... Pärast hüpet ütles Michael, et see oli väga, väga hea - keha oli ideaalne, läksin täpselt ilusti kaasa, maandumine oli super jne ja sellega lõpetasimegi. Tundsin ise ka, et see oli... nagu päris. Elza ütles, et Elli Jo seljas istusin paremini kui Winnie seljas (ja Winnie seljas paremini kui Quanta seljas)... Asi oli vist selles, et Elli oli esimene hobune, kellega siin sõitnud olen, kes ei ripu terve aja ratsme otsas, st ei toeta oma paar sada kilo mu kätele... Quanta ja Winnie on samuti selles osas erinevad.. Quanta on kõva suuga ja kätele väga raske, aga ta ei vea nii hullusti kui Winnie - Winnie läheb tavaliselt ühel hetkel täiesti üle ratsme ja siis on raske teda üldse kontrollida, aga eriti mu jaoks, kuna mul pole kätes sellist jõudu nagu Michaelil... Elli aga oli väga mõnus sõita, kuigi galopis ei ole mu tasakaal ikka nii hea kui võiks, keha vajub veidi ette ja üritan mugavat positsiooni leida, aga poole ajast ei õnnestu... Pole viga, pole viga.

Esmaspäeval peaks siia tulema üks tüdruk Poolast, kes peaks jääma oktoobrini. Mina olen uue töö otsingutel. Olen jäänud rahule kõigega, mida siin kogenud olen, aga tunnen, et on aeg liikuda kuhugi mujale. Ei näe selles midagi imelikku ka, kuna... Noh, kui suur on võimalus, et 19-aastane eestlane läheb välismaale ja leiab nii muuseas endale ideaalse talli, kuhu aastateks jääda? Neli kuud siin on hetkel mu jaoks piisav.

Neli kuud... ?! Aeg on tõesti lennanud...